21 veebruar 2018

trenn Järva-Jaanis

Esimest korda on Naksakatel võimalus osaleda Järvamaa laulu- ja tantsupeol, mis kannab nime "Oleks minu olemine" ning toimub 26. mail. Selle aasta läbivaks teemaks on mets. Jaanuari lõpus registreerisime oma rühma peole ning siis oli kindel, et osa me sellest võtame. 
Naisrühmade poolt tuleb esitamisele Märt Agu tants "Kihnu ratas". Kuna tantsukirjeldus puudus, siis oli kõige mõistlikum üheskoos teiste Järvamaa naisrühmadega kokku saada ning tants selgeks õppida. Sedapuhku sõitsimegi ühel veebrikuu kolmapäevasel õhtul Järva-Jaani rahvamajja, kus meid oli ees ootamas Järva-Jaani naisrühm Tuttuued naised koos nende juhendaja Ülle Vaasiga. Meiega liitus veel kaks Järvamaa naisrühma. 
Ülle koos oma rühmaga näitasidki meile kogu tantsu liikumised ja sammud ette ning hakkasimegi järjest tantsu üksipulgi läbi võtma. Esialgu sammukombinatsioonid ning seejärel juba järjekord. Kuna Naksakaid oli kohal vaid 7 (Eva, Eveliin, Kristi, Elbe - kes on meiega taaskord ühinenud, Janelle, Ilme, Dagmar), siis oli üsna keeruline sammu pidada ja aru saada, kes kuhu täpselt minema peab. Aga kuna Järvamaa peole lähme me ilmselt ka vaid kümnekesi, siis erinevus teiste rühmade liikumistega jääb nii ehk naa. 
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kohaleminemisest oli palju kasu ning üldpildi tantsust sai ette. Suured tänud meid vastu võtmast ja juhendamast!

Janelle

16 oktoober 2017

pooled sünnipäevalised

Tänases, 16. oktoobri, trennis tähistasime lausa kolme sünnipäeva. Õnnitletud said Ilme, Eva ja Mari. Saime ohtralt maiustada, sest sünnipäevalised tõid nii kommi, šokolaadi ja viinamarju. Ühes varasemas trennis tuli korra jutuks, et sünnipäeva puhul enam kommi ja muud magusat kraami ei too. Selle asemel võiks tuua pigem puuvilja või miks mitte ka juurikaid. Eks aeg näitab, kas keegi sellest ka kinni peab. 

Sünnipäevalised Eva, Mari ja Ilme. Foto Janelle
Janelle

02 oktoober 2017

uue hooga

Uuest hooajast hakkavad trennid toimuma esmaspäeviti 19.00-21.00 Käru Pritsimajas. Hooaja esimene trenn leidis aset 2. oktoobril. 
Eva alustas trenni teadaandega, et sellest hooajast rühmas Elbe ega Veera enam ei tantsi. Samuti on Heili ja Meelike väikesel pausil ning loodetavasti jätkavad uuest aastast.
Arutasime uue hooaja plaanidest. Ees on ootamas nii Järva maakonna kui ka Rapla maakonna laulu- ja tantsupidu. Kummast me osa võtame, see selgub hooaja käigus. 2018. aasta suvel toimub Europeade festival Portugalis, kuna reis on pikk (bussiga minnes kuskil kaks nädalat) ja seetõttu ka üsna kulukas, ei plaani me sellest osa võtta. Praeguste plaanide järgi hoiame silma peal mõnel muul suvel aset leidval välisfestivalil (nt Horvaatias). Samuti hakkavad sellest hooajast ettevalmistused 2019. aasta üldtantsupeoks. Kindel kriteerium on see, et rühmas peab tantsima vähemalt 12 tantsijat. 
Põgusalt arutasime riiete teemal ning selge on see, et kui mõnele festivalile on minek, siis on hädavajalik omada veel teist linast särki. Samuti peame üle vaatama seelikute ja põllede pikkused, sest praegusel hetkel on see väga varieeruv ning riivab silma. 
Ilme ja Janelle tänasid kõiki, kes on oma meenutustega panustanud blogisse. Siinkohal veel suured tänud, kes on jaganud omapoolseid mälestusi ning pilte!
Hooaja esimest trenni alustasime aktiivse soendusega, millest ei puudunud kordinatsiooniharjutused ega ka polkasammud. Tuletasime meelde pärimustantsud Kolmõ paari (kahel erineval viisil) ja Kääri käised. Harjutasime Vihma loitsu ning panime paika, kuidas seda tantsida 10 osalisega. 
Jätkuvalt on uued inimesed rühma väga oodatud!

Janelle

27 september 2017

tervitused Meelikesele

Eveliini sisetunne ei eksinud ning täpselt samal päeval kui Meelike haiglast välja sai koos kahe väikese beebitüdrukuga viis ta tervituseks Naksakate poolt lilled. Kaksikud, Emilie ja Adelie, sündisid 19. septembril. Loodame Meelikest õige pea uuesti trennis näha, aga seniks soovime palju edu uue elukorraldusega harjumiseks!
Nabanöörikimp Meelikesele ja tema perele. Pildistas Janelle
Janelle

31 juuli 2017

31.07 Europeade kuues päev ehk reis koju tagasi

Märkamatult ongi kätte jõudnud Europeade viimane päev. Kõik said hakkama ööbimise ning elu korraldusega Nummi kooli kunstiklassis. Kui kahe rühma õhkmadratsid põrandale laiali laotati, siis astumise ruumi jäi minimaalselt. Kui Kaja seda ruumikitsikust nägi, oli ta kohe nõus ööbima tuttavate juures ning Aivi broneeris "ettenägelikult" koha oma perele ja endale hotellis, meie kodukooli lähedale (ülisuur juhus). Meie tubli noorliige Ade smuugeldas end sujuvalt sõbranna Maria juurde. Siis jäi tühjaks ka Aime koht, kes õnnetu kukkumise tõttu avakontserdil lahkus enne Europeade´i lõppu. Päris viimaseks ööks lahkusid ka mõned Kärutajad, nii et viimasel ööl oli ruumi laialt käes. Akende all oma koha leidnud olid esiti õnnelikud, et said ruumi õhutada oma äranägemise järgi. Aga üllatus-üllatus, kuigi aken oli ööseks suletud, siis tuuletõmbus jäi. Nii sai mõnigi meist nohu, mis sest et magati rätik või müts peas. Kurja juureks olid ventilatsiooniavad, mis kõrgusid lae all akende juures.
Selgeks sai nipp, kuidas hääletult õhkmadratsil külge keerata. Festivali lõppedes sai väga soodsa raha eest (5€) koju kaasa osta oma küljealuse, soovi korral ka naabri oma. Paljud kasutasidki seda võimalust.
Suurt poleemikat ja nurinat tekitas tualettide vähene arv korrusel. Öömajalisi jagus meie korrusele tublisti üle saja ning sel korrusel oli 2 WC-d. Kusjuures oli neid võimalik kasutada ka duširuumina. Aga oh üllatust, viimasel ööl selgus, et meile väga lähedal poole korruse jagu allpool oli olemas paljude kabiinidega tualettruum. Tegelikult ju probleemi ei olnud, oli ainult väike infosulg.
Sujuvalt liikus kell ka viimasel ööl üle kesköö kui pillimäng, laul ja naer vaibus koridoris ning viimased seltskonnalõvid põhku pugesid. Hommik terendas loetud tundide pärast ja agarad ärkajad olid enne 6 juba jalul. Veel üks tavapärane hommikusöök kooli söögisaalis ning asjade paigutamine- pakkimine bussi ja juba veeres täies lastis buss Helsingi poole. Ummikutest pääsenud, olime parasjagu varakult sadamas platsis. Pilistvere Pillimehed ja segakoor Leelo tänasid ühises ringis oma tublisid juhendajaid, bussijuhti ning Kärutajatest ja Naksakatest reisikaaslasi.
Tagasisõit toimus Viking Line laevaga. Parjalt oli aega rahulikult lõunatada ja poodides uudistada (veel head ja paremat kodustele soetada). 
Rõõm oli suur kui Tallinna sadamasse olime jõudnud, sest koju enam ei olnud pikk maa. Punane buss ootamas ning kõik bussis võis reis kodupoole jätkuda. Esimeseks peatuseks oli Rapla, kus Kärutajate Taavi lahkus meie hulgast. Ja juba õige pea saabusime Kärusse. Kärus tänasime bussijuhti ja oma reisikaaslasi pisikeste meenetega. Heili kamandas Riina K autoga järgi ning kõigile pakuti küüti, kellel polnud võimalik kedagi järgi kutsuda. Ja kogu kraam mahtus ka peale. 
Suur oli rõõm koju tagasi jõuda!

Ilme 


30 juuli 2017

30.07 Europeade viies päev koos ülesastumisega lõppkontserdil

Pühapäeva hommikul ärkasime teadmisega, et korralikku vatti saanud rahvariided tuleb õhtul veel viimast korda selga sättida ja et hommikupooliku veedame paadireisil. Tundus aga, et paadireisile soovis minna veel nii mõnigi teine europeade´i külastav rühm. Seiklus ühistranspordiga päädis sellega, et paadireisi asemel saime natuke veel linna peal jalutada.

Bussi ootamas, et paar peatust edasi sõita. Jala oleks õigeks ajaks 
kindlasti kohale jõudnud. Pildistas Heili Burmeister 

Lõuna tipphetk oli see, et kui eelnevatel päevadel tuli leppida kindlate „maitsvate“ pastasortidega, siis pühapäeva õhtusöögiks anti võimalus valida kõigi nelja pasta vahel. 

Ja siis oligi aeg käes liikuda Europeade´i lõppkontserdile. Kärutajad said koos teiste Eesti segarühmadega tantsida toredat ja üsna tempokat „Kolumatsi polkat“. Seejärel tuli esitlusele kõikide Eesti rühmade ühistants „Käru polka“. „Käru polka“ ajaks kolisime Mariga ajutiselt Kärutajate hulka, sest seal olid paar meest pilla-palla. Naksakatel tulid igal juhul kõik tantsud väga hästi välja, aga kõige erilisem oli kokkuvõttes siiski avakontserdil esitatud „Soome polka“, millele hoogsalt kaasa elati ja plaksutati. Kõige lõppu korrati üle „Humppa“. Kuigi tantsude vahel olid üsna pikad ootamisajad, saigi nii ka teiste maade tantse vaadata ja üsna mõnusa emotsioonipaketiga lahkuda. 
Eesti naisrühmad lõppkontserdil Gatorade Centeris Mina tahan tantsu lüüa
esitamas. T
ants lõppes ühise lillemotiiviga. Pildistas Janelle Leenurm 

Bussiparklas tänasime oma giidi väikese meenega, milleks oli kohalikus Käru ettevõttes Traageldaja valminud õlakott. See sobib kenasti rahvarõivaste juurde. 
Meie giidile kingitust üle andmas.
Pildistas Heili Burmeister

Peale kontserti saime oma kodukoolis lõõgastudes lõpuks ühise rütmi ja noodi oma reisikaaslaste Pilistvere pillimeeste- ja naistega ning tegime Naksakate esituses „Simmani polka“ ning koos segarühma täiendusega „Oige ja vasemba“. Sellisel viisil sai Europeade meie jaoks toredasti kokku võetud. Lisaks avastas Elbe, et meie „magamistoa“ läheduses asub veel üks suur WC, nii et võitlus noorte leedu tüdrukutega oleks olemata jäänud. Segarühma poisid olid selleks õhtuks eelnevate ööde emotsioonidest piisavalt väsinud, nii et olid haruldaselt esimeste magamaminejate hulgas, esimene varajane langenu oli Mait.




Kristi L

29 juuli 2017

29.07 Europeade neljas päev rongkäigu rütmis

Vastuvõtulaev Suomen Joutsen.
Pildistas Eveliin Anton. 
Laupäeva hommik algab kokku neljale Naksakale ja Kärutajale (eelmisel päeval bussis toimunud hääletuse järgi osutusid nendeks Elbe, Eveliin, Sille ja Taavi) teistest mõnevõrra varem. Nimelt on täna kutsutud iga rühma 2 esindajat Europeade´i komitee vastuvõtule Suomen Joutsasse, kus võõrustavad meid Turku linnapea, Europeade´i „boss“ ja veel üks inimene (kes ta küll oli, seda teada ei saanudki). Et vastuvõtt pidi algama kell 10, siis pidime ööbimiskohast ühistranspordiga teele asuma hiljemalt kell 9 täies rõivastuses. Ja et päris täpselt me siiski ei teadnud, kuhu suunduma peame, siis väike ärevus oli ikka sees ka. Bussis olles hoidsime silmad-kõrvad lahti ja see tuli ka kasuks, sest nägime, et Itaalia rühma esindajad olid koos oma giidiga, kes ilmselgelt peaks ju teadma, kuhu minna. Õige bussipeatuse juures ta isegi lausus üle bussi: “Reception!“. Ja see tähendas, et meilgi vaja bussist maha astuda. Hoidsime end nüüd kindlalt nende selja taha. Ühel hetkel see giid aga peatus ja oli veidi nõutu õige asukoha leidmise suhtes. Meie ei hakanud aga ootama, mis ta välja mõtleb ja suundusime sinnapoole, kus arvasime, et see vastuvõtt peaks aset leidma. Sel hetkel olime juba jõe ääres, kus asusid ka 2 suuremat laeva. Nähes, et me kuidagi läbi väravate kuskile edasi minna ei saa, jäime veidi mõtlikuks. Mõtlesime siis igaks juhuks inimese käest, kes meile vastu tuli (kes juhtus olema samuti üks giididest), küsida teed Suomen Joutsasse. Ja oh seda imet.... me tegelikult olimegi juba selle „ees“. Suomen Joutsen osutus selleks samaks üheks suureks laevaks, mille ees me praktiliselt seisime.

Suupistet ja šampust vastuvõtul
nautimas. Pildistas Eveliin Anton
Kohalejõudmise mure murtud, võtsime istet Suomen Joutsan`i lavaesisel pingil. Peatselt hakkasid kogunema ka teised rühmad. Vastuvõtutseremoonia algas suht väljakuulutatud kellaajal. See kätkes endas laeval kätlemist, kingituse üleandmist (meie rühmad kinkisid Minna Sahvri käsitöö marmelaadid), ringkäiku laeval ja seejärel väikest suupistet klaasi šampusega. Võõrustaja kinkis omalt poolt A4 mõõdus Europeade´i tunnusplakati (mille me küll hiljem ringkäigult tulles vaikselt tagasi sokutasime). Sel ajal kui istusime ja nautisime päikest ning šampust suupistetega, randus meist mõnikümmend meetrit eemal vesibuss. Meie giid oli esimesel päeval ka midagi maininud, et sellega saab sõita viimasest esinemiskohast esimesse, mis oli sealjuures ka meie järgmiseks sihtkohaks sel päeval, kuhu pidime suunduma. Taavi oli vesibussi nähes kohe krapsti püsti ning läks asja uurima. Hetke pärast viipas meile kutsuvalt, et me nüüd ruttu vesibussile tuleksime. See võttis suuna täpselt sinnapoole, kuhu meil olnuks vaja hakata ka mõne aja pärast kõndima. Jalad kiiresti seeliku alt välja ja vesibussis me hetke pärast olimegi. Tore oli see sõit. Mis siis, et nii lühike. Maha pidime minema nö poole maa peal vastaskaldal. See aga meid ei morjendanud, sest aega meil oli ja saimegi jalutades aega parajaks lüüa ja jäätist nautida. Ja loomulikult poseerida, sest nii mõnigi klõps sai meist tehtud :). Jõudsime oma esinemispaika umbes 11.30. Kuna ülejäänud tantsijad, kes said täna natuke pikema hommiku veeta, pidid kohale tulema 12.15-ks, siis jõudsime nautida teiste maade gruppide esinemisi, tantsida Humppat ja juua jääkohvi.
Naksakate Elbe ja Kärutajate Sille ning Taavi kohvitamas. Pildistas Eveliin Anton
Kui esinemisaeg kätte jõudnud, asusime lavale. Naksakad esitasid 2 tantsu. Esimesena tuli esitamisele Soome polka, mis päädis loomulikult publiku tulise aplausiga. Teisena tantsisime Ma es kuule. 
"Märgiline esinemiskoht" Käru raamatukogu juhataja Ilme tantsimas
Turu raamatukogu ees Soome polkat. Pildistas Kalev Palling
Turu Europeade viimane ülesastumine tänavaesinemisel. Pildistas Kalev Palling

Ade, Heili ja Maria Pilistvere Pillemeestele ja Leelotajatele kaasa tantsimas.
Pildistas Kalev Palling
Tantsud esitatud, oli aeg suunduda lõunasöögile. Kõhud täis söödud, jäi veel umbes tunnike aega parajaks lüüa linna peal. Seejärel suundusime rongkäigu alguspaika. Et oma ettenähtud punkti jõuda, sai veidi ka niisama kõnnitud, sest mingit täpset viita selle kohta ei olnud, kuhu keegi minema peaks ning äkitselt lõppesid ka numbrid otsa ja meie kohanumbrit ei paistnud kuskilt. Koht lõpuks üles leitud, jäime rongkäigu algust ootama. Rongkäik ise edenes kiirelt ja kogu tee Eva eestvedamisel tantsides. Kui tee läbitud, suundusime muruplatsile istet võtma ja keha kinnitama.
Naksakad rongkäigu eel. Pildistas keegi Heili fotokaga
Naksakad rongkäigul. Pildistas Kalev Palling
Kärutajate ja Naksakate rühma silte hoidmas terve tee meie
tublid abilised Ade ja Maria. Pildistas Kalev Palling
Tantsusammus rongkäigul kulgemas. Pildistas Kalev Palling
Rongkäigu lõpus keha kinnitamas. Loomulikult pastasalatiga. Pildistas Kalev Palling
Sellega sai päeva nö ametlik osa läbi. Õhtu polnud aga kaugeltki mitte veel sündmuste poolest läbi. Tantsuriided ööbimiskohas mugavamate vastu vahetatud, naasime European Village´sse (seal asus nn pealava), et võtta veel viimast mõnusast meeleolust, mida korraldajatel ja esinejatel pakkuda oli.

Kella 20.00ks oli välja kuulutatud Humppaa ühistants, millega sooviti purustada maailmarekord ning millest me loomulikult kõik osa võtsime.
Humppa maailmarekordi püüdmisele kaasa aitamas. Pildistas Heili Burmeister
Peale seda sai igaüks juba ise valida omale meelepärase vaba aja veetmise.

Et sellel laval pidid esinema kella 22.30 paiku Pilistvere Pillimehed (nendega olime koos nii bussiga tulles-minnes kui ka esinemistel ja ööbimiskohas), siis võtsime (loe: Heili, Janelle, Mari ja Eveliin) oma „kohustuseks“ ka nende viimast esinemist vaatama-kuulama minna. Kohad võtsime sisse loomulikult kohe lava ees :). Seisma me seal ei jäänud, vaid õige tantsija hing sees, näitasime mitte-eestlastest kaasaelajatele, kuidas muuhulgas ka kaerajaani tantsida. Samal moel saime ka ise ühe Leedu tantsu selgeks. Tantsuõhtu oli väga meeleolukas ja meeldejääv ning kestis meie jaoks südaööni. Selleks ajaks olime enne kõik omavahel kokku leppinud, et hakkame oma bussiga kodu (ehk siis kool, kus ööbisime) poole sõitma. Koju jõudes pugesid enam-vähem kõik ka kohe oma vooditesse (loe: õhkmadratsitele). Päev oli olnud sündmusterohke ja meeldejääv.

Ootamas oli aga järgmine päev ja uued sündmused.....


Eveliin A.